Silvanolsi lugu
Läti roheline farmaatsiaettevõte Silvanols asutati 8.detsembril 1994. aastal. Selle asutajaks on keemiaprofessor Ieva Leimane, kes nimetas ettevõtte tuntud Läti keemiku August Ošiņši tehtud avastuse auks. Ieva Leimane töö algas vaid ühe laboripingi ning tohutu sooviga näha oma töö tulemusi. Oma sõprade ja Puidukeemia Instituudi toel arendas ta välja unikaalse vesilahustuva geeli, mida kasutati 1995. aastal esimeste Silvanolsi toodete põhjana: Osteogēls, Rinogēls ja Trombogēls. Algsel alusel koos lahustuva tsellulooseetri ja želatiiniga ei ole siiani tõeliseid analooge. See ühendab endas edukalt erinevate ravimtaimede ekstrakte ja looduslikke mineraale ning annab suurepäraseid tulemusi. 1997. aastal registreeriti kõik need tooted Läti ravimiametis ning tänu nende kõrgele efektiivsusele hakkas ettevõte üha kasvama, omades piisavaid rahalisi vahendeid rentimaks sobivaid äri-ja tootmishooneid ning tootmisvahendeid. Samuti laienes ettevõtte uurimis-ja arendustöö, saadi ideid uuteks ravimiteks, meditsiinilisteks kreemideks ning Läti ravimtaimedel põhinevateks pihusteks, puuviljamahladeks ning õlideks. Hiljem hakkas ettevõte valmistama ka tablette ja kapsleid, kasutades ravimtaimede kuivekstrakte ja vitamiine.
Ligi 25 aasta jooksul on Silvanols kasvanud oluliseks rohelise farmaatsia ettevõtteks, mille müügitulu ulatub miljonitesse ning mis omab Euroopa kvaliteedistandardeid ning millel on enam kui 50 kõrgelt kvalifitseeritud töötajat. Silvanolsi tooteportfell sisaldab hetkel ligikaudu 50 efektiivset ja ohutut toodet, mis annab ettevõttele võimaluse viia ellu oma algset sihti luua tooteid, milles on võimalikult suurel määral säilinud looduslike ravimtaimede kasulikud mõjud ning pakkuda inimestele kõige väärtuslikumaid looduslikke aineid parandamaks nende heaolu ja elukvaliteeti.
Nime pärinemine
Tuntud Läti keemik Augusts Ošiņš sündis 16.aprillil 1895. 1928. aastal lõpetas ta Läti Ülikooli orgaanilise keemia erialal, spetsialiseerudes keemiatehnoloogiale. Oma õpingute ajal töötas ta analüütilise keemia osakonnas assistendina ning tegi uurimustöid. 1932. aastal ehitas A. Ošiņš oma tähelepanekute elluviimiseks Mērsragsi tärpentiinitehase, kus ta töötles männipuude tükke, mis olid vähemalt 25 aastat maa sees olnud, lihvides neid, töödeldes neid auru ja bensiiniga ning tootes neist tärpentiini, kampolit ja rasket õli. Töötajad märkasid, et nende toodetud õlil oli suurepärane omadus haavu ravida, see muutis hingamise lihtsamaks ning leevendas köha. Selle õli toime uurimiseks algatati tõsisemad uuringud, kuhu olid kaasatud Läti tuntumad keemikud ja farmatseudid, samuti nende kolleegid Prantsusmaalt, Saksamaalt ning Ameerikast. Selle aine struktuuri ja farmatseutilist toimet uuriti tolle aja eesrindlikeimate meetoditega. Leiti, et õli on efektiivne tuberkuloosi raviks ning sellel on vähivastane mõju. A. Ošiņš nimetas oma värskelt avastatud õli Silvanolsiks.
Kuigi Teise maailmasõja eel olid Prantsusmaa ja USA huvitatud patentide ostmisest ja õlide tootmisest, ei nõustunud A. Ošiņš nende tehingute sõlmimisega, uskudes, et Silvanols peaks jääma Lätisse ning tooma kasu riigi elanikele. Kahjuks ei olnud pärast sõda alles enam ei Lätit ega Silvanolsi ning selle looja küüditati Siberisse. Algse Silvanols asutaja auks, loodi 1994. Aastal uus ettevõte nimega Silvanols, , mis järgib A. Ošiņši püüdu kasutada loodust inimeste heaolu ja tervise parandamiseks.